Nagu iluuisutaja olümpiamängudel vabakavaga.
Kaunis kleidis, graatsiliste liigutustega, justkui kuninganna jääl.
Ja siis – juba esimese hüppe maandumisel kukkumine.
Ta tõusis, sõitis edasi.
Kukkus uuesti.
Ja kolmandat korda veel.
Ja mina imetlesin, kuidas ta suudab jätkata! Mina küll ei suudaks, mõtlesin, pärast selliseid suuri apsakaid lõpuni sõita, naeratus näol ja kogu oma esitust väärikalt lõpetada.
Täpselt nii tundsin ma ennast eile.
Alustasin oma veebinari „Kas aeg on pöörlevalt rattalt maha astuda?“ olukorras, kus olin vaevu suutnud end ekraani kõlblikuks teha. Enne seda oli mul olnud tundidepikkune tugev migreen.
Selle veebinari eesmärk oli kutsuda juhte kaasa mõtlema ja anda tööriistu juhtidele, kelle elu- ja tööratas on hakanud pöörlema liiga kiiresti. Et nad märkaksid võimalusi sealt maha astumiseks või vähemalt selle aeglustamiseks..
Aga kohe alguses ei hakanud küsitlused tööle.
Puterdasin nende selgitamisega.
Ja siis – minu kõige olulisem osa: kehateadlikkuse harjutus, kus tahtsin panna inimesi läbi tunnetama, kuidas vaimne väsimus kehas märku annab. See tööriist ei olnud osalejatele kättesaadav.
Esimeste viperuste tõttu oli juba nii palju aega kulunud, et läksin sealt edasi ja jätsin selle osa koduseks mõtlemiseks.
Võtsin ette järgmise tööriista – arvutused ja mõjuanalüüsi, et näidata, kui väärtuslik on sinu tund. Ja kui palju sa tegelikult võidad, kui võtad ühe tunni nädalas iseendale:
et teadlikult vaadata, mida sa teed, kuidas sa teed ja mida sina vajad,
et sa ei kaotaks kontakti iseendaga,
et sa oleksid kohal – oma kehas, oma hetkes, oma elus.
Selleski saanuks mõjuanalüüsi mõtet ja toimimist märksa paremini inimesteni viia. Kuid siis oli veel alles vaid autopiloot, uisk jääl nii kohmakas, et püsisin vaid püsti….
Lõpuks tundsin, et ainus asi, mis mul päriselt välja tuli, oli lühike paus ja meelerahu saavutamise tehnika näitamine.
Ma ei küsinud isegi tagasisidet – mida ma muidu alati teen.
Minu jaoks oli see tunne täpselt nagu see olümpial ühe andeka iluuisutaja äpardunud vabakava. Mis tähendas palju kaotatud punkte oma soorituse eest.
Kolm valusat kukkumist, palju punkte kadunud…
Aga ma sõitsin siiski lõpuni, naeratus näol.
Ja ma olen sügavalt tänulik neile, kes jäid minuga lõpuni. Head Evelin Martin, Katrin Kärner-Rebane, teie kaasasolemist ja toetust tundsin terve selle tunni vältel.
Ja mul on siiralt kahju nende ees, kelle aega ma ei kasutanud nii, nagu olin lubanud.
Mida ma sellest õppisin?
Ära ole kingsepp, kes endale kingi ei tee! Veel enam mõeldes, mul on kingad, enda tehtud. Aga ma ei pannud neid endale jalga. Ja nii ma tundsin täpselt seda, mida juht, kes teab, aga ei leia pingelistes pööretes aega, et teadmist kasutada.
Võta pause siis, kui sul on neid vaja. Juht on ju samuti inimene, kes kahtleb, ebaõnnestub ja pingutab vahel rohkem, kui peab. Armastusega kõigesse tehtavasse ja iseendasse samuti.
Võta pausid teadlikult – mitte „teen veel selle asja lõpuni“. Ja kui ei õnnestu, siis jaga oma emotsioonide kukkerpalle usaldusväärse inimesega. Saab väike kukkumine õppetunniks, mis inspireerib täpsemaid samme või isegi hüppeid tegema.
Ära kuula ainult pead, mis ütleb „ma suudan veel“.
Kuula keha ja südant. Ja mine lihtsalt edasi. Meeles mõlkus @Annika Sööt kinnitus: Sinu kliendid on Sinu nägu. Ehk siis, kui pean iseenda puhul üheks oluliseks väärtuseks julgust endale otsa vaadata ka siis, kui see, mis peeglist (salvestusest 
) vastu vaatab, ei meeldi. Usun, et ka minu klient on eheduse ja autentsuse austaja.
Kuidas Sina oskad rattalt maha astuda varem, mitte alles siis, kui oled juba jääle kukkunud?
Milline enda jaoks valusat kukkumist oled Sina kogenud ja mida selgeks saanud?
Pildi küsisin Al-lt. Sest uisutada on mulle alati meeldinud. Ja kukkuda peab ka õppima. Tol ajal 3-aastasena tundus mulle naljakas, et esimene asi, mida õpiti, oli kukkumine.
