Rääkima õppides on väikelastel esimesi väljendeid “Ei taha”. Ja nad lihtsalt ei kuula, tegelikult lähevad edasi, kui SInu jutt neid ei kõneta.
Elu jooksul “kasvatatakse” see ei ütlemise oskus mõnel nii hästi välja, et täiskasvanuna on enesekehtestamisega keeruline toime tulla.
Nüüd on minul lapselapsed juba teismeeas ja äge on kuidas nad vanaema juures puhates oskavad vabalt välja öelda, mis on nende vajadused ja päris tahe. Mitte see, mida peab, on vaja või lihtsalt tuleb ära teha, olla, saada, saavutada. Seda on vaja argumenteerida ja kokku leppida.
Tahan või pean? Kui tihti ma ise lõpetan päeva iseenda käskimisega ja alustan hommikut taas iseenda survestamisega? Kui tihti lubame endal sisemise lapse soove järgida ja lihtsalt tahta olla armas, nunnutada ise kedagi ja olla ise hoitud? Teha lihtsalt natuke seda, mida enne pole teinud?
Teismeliste juurde tagasi. Võtan tütretütre (12) rongilt vastu ja oleme juba teise tütre pojaga (14) teinud selleks ajaks väikese plaani – võiks minna loomaaeda. Rongilt tuija aga vaatab meid suht tühja pilguga ja esimene vastus on – ei. Arutleme pisut veel päeva üle, et mis siis teha ja kas on mõstlik vahepeal koju sõita ning otsustame koos siiski minna vaatama, mis seal loomaaias toimub. Selle peale on esimesed pinged maas ja hakkab minema vestlus vabamaks. Kuni sinnani, et autos käib juba korralik lustimine ja lollitamine… Lõbus ning vaba olemine jätkub ka loomaaias, kus igaüks leiab oma lemmiku.
Enne loomaaiast väljumist teen ettepaneku hüpata korraks läbi veel ka suveniiride poest Siis toimub taas midagi üllatavat – teismelised lubavad juba endal täiesti lapsed olla… Vaatamata küsimustele, et kas teil on tõésti neid kaisukaid vaja, kinnitavad mõlemad, et jaa vanama, me nii tahame neid! 14 aastane poiss tahaks isegi 2 mänguhaikala endale soetada, sest noorem õde on kõik tema kaisukad ära võtnud! 12 aastane tütarlaps ei suuda valida, milline on armsam, kas panda või laama?
Õhtuks oleme korralikult väsinud, tüdruk kutsub: “Vannu, tule süga mu selga, siis mul tuleb hea uni. Emmel pole aega või on ta ise juba nii väsinud, sest suvel lähen mina hijlem magama”. Sügan ja näen, kuidas uni hakkab võimust võtma ja heaolust mõmisedes tüdruku suunurgast sülg jookseb padjale…. Noormees poeb asjalikult magama, samas ise hellalt oma kaisuhaikala paitades ja seda magama mängides.
Vanaemadel on aega lastelastega tegeleda, kui nad juba tulevad. Jaa. Aga ma ka võtan sellel aja spetsiaalselt. Nad on väsitavad, jah, samas see teistmoodi energia ja positiivsus annavad ikka kuhjaga tagasi. Ka selle mõtte, et ei ütlemist peaks ka lastelt õppima. Ja ei ütlemine millelegi on alati SInule endale mõne olulisema asja jaoks jaa. Lõpuks nende pubekatega koos olles teed isegi asju, mida muidu ei teeks… näiteks TikToki drafte. Mida kelllegagi küll jagada ei lubanud aga naljakas ning omamoodi erinevaid põlvkondi ühendav oli see siiski :).
Võibolla ütleksin paljude nende asjade peale, mida koosoldud ajaga ette võtnud oleme ja edaspidi ka usutavasti ette võtame “No ei, see pole minu jaoks!” Aga siis keelates endale midagi, mis jäikusest, kangekaelsusest ja igapäevastest kohustustest ning endale suunatud käskivast kõneviisist aitab välja vaadata. Sellest piiravast takistusest üle saada, et kogeda midagi uut, mis võib-olla tundub täsikasvanute seltskonnas tobe – aga omade hulgas on see ju OK. Pealegi saab nii aimu sellest, mis neid noori tegelikult kõnetab, mida nad vajavad ja kuidas nendeni jõuda. Siis kui vaja on neid toetada ja nende muredest üle aidata, kuulates ja kaasa mängides. Ja õppida ka seda, kuidas tegelikult teha, mida hing päriselt ihkab ja mida vajad, ning selleks iseennast kehtestama õppides – iseenda kuulamise kaudu. Lubades olla endal selline nagu tegelikult oled.
