Saatuse või enda juhtida?
Rudolf Steineri loodud seitsmeaastaste tsüklite teooria järgi kulgeb inimese elu seitsmeaastaste tsüklite kaupa, millest igaühel on erinev funktsioon ja meil erinev ülesanne, mida sel perioodil täita.
Aasta seitsmendal nädalal on sõbrapäev. Seitset arvatakse mõnel juhul müstiliseks numbriks. Nädalas on seitse päeva. Käes on aasta seitsmes nädal. Seitsme aastaselt läheme kooli. Siis arvame endast päris hästi. Vanemad on tähtsad ja esimene õpetajagi. Neljateistaastasena aga hakkame juba sõdima. Kord oleme teistest paremad, kord on enesehinnang null… Ja ei teagi, mida peaks uskuma. Pigem siiski sõpru, kes minatunnetust selles eas väga palju mõjutavad. Täiskasvanuna ja ise lapsevanem olles, kolleegina, elukaaslasena, lisandub muutujaid, mõjutajaid ja neid, kellega arvestama peab üha juurde.
On see ikka seotud seitsmeaastaste tsüklitega? Mida keegi usub. Mõned arvavad, et me saame siiski igaüks ise väga palju oma elusaatuse kujunemises kaasa rääkida, mõned aga on kindlad, et kui elus on midagi ette määratud, siis nii läheb. Usun, et õigus on mõlemal. Mina vaatan seda nii, et on asju mida saan ikka väga selgelt ise juhtida, ja on neid, mida muuta ei saa. Või hetkel veel ei ole ma selleks valmis. Ja mõne aja pärast, ehk olen läbi oma eksimuste ja vigade samas kohas tagasi, ning ära õppinud, kuidas see takistus ületada.
Oleme kõik juhid vähemalt ühes valdkonnas. Enesejuhtimises, hästi või vähem hästi, nii, kuidas keegi oskab. Iseenda fookusesse seadmist saab õppida ja kasu tõuseb sellest nii sõpradele kui endale. Sellest kuidas ma iseendasse suhtun, sõltub, kuidas mõistavad mind teised. Ja millised on minu sõbrad, armsam, kuidas suhtuvad minusse minu lähedased, kolleegid, tuttavad. Kas olete tähele pannud, et enesekindlatel ja endast lugupidavatel inimestel, kes on heatahtlikud iseenda vastu, on head suhted ja palju häid, tõelisi sõpru? Ma ei mõtle siin muidugimõista enesekeskseid ja teistest üle sõitvaid, egoistlikult enesekeskseid inimesi. Mõtlen neid, kes teisi arvestava enesekehtestamisega suudavad meeles pidada ka end ümbritsevaid inimesi. Neid, kes hoolivad ka teistest, sest oma vajadused on kaetud ega ole kibestunud vaatamata ellu veeretatud takistustest.
Kes ma olen hea sõber?
Selleks, et ennast paremini tundma õppida, on erinevaid meetodeid. Fakt on aga see, et selleks, et olla hea sõber või armsam kellegi jaoks on vaja olla esmalt iseendaga heas suhtes. On inimesi, kellel n enesehinnang kõrge ja teadmine oma väärtusest väga hea. Enamasti me arvamegi nii. Aga vahel peidame oma tegelikud suhtumise ja enesetunde õpitu taha – sest enesekindlus on eneseteostuseks vajalik. Teadlikult või alateadlikult teeskleme enesekindlust, aga sisimas ikkagi kahtleme pisut – olen ma ikka piisav?
Hea test avastamaks, mida me sügaval sisimas endast tegelikult arvame, on jälgida oma sisekõnet. Mida tegelikult üsna tihti väljendame päris valjusti. Näiteks unustame midagi maha või teeme mida valesti, äpardume milleski. Pole vist haruldane öelda selle peale endale halvasti… See, kuidas me iseendasse suhtume algabki sisekõnest. Kui me ikka ise endale kinnitame, et oleme „mh, täitsa sooda!“ või „juba jälle unustasin!“ või midagi veel krõbedamat, siis kinnistame sellega mustrit, iseendaga rahulolematuse kohta, iseendasse. Ehk programmeerime ennast harjuma sellega, et me oleme sõitlemist ja pahandamist väärt. Anname endale hinnangu, et me pole nii head, kui me tahaksime.
Annan ühe lihtsa tehnika, mida saad enda peal katsetada. Usu, see hakkab peale mõningast harjutamist tööle ja sinu enesesse suhtumine paraneb kordades. Enesekindlus saab just paraja boosti ja siis oled ka sõprade jaoks alati olemas jagades nii rõõmsaid kui kurvemaid hetki. Sest Sinuga on hea koos olla, kui liiga palju ei muretse ja samas oled jalgadega maa peal.
Esiteks:
· Märka neid sõnu või väljendeid enda kohta.
· Seejärel sõnasta see kohe ümber – sisendama endale soovitud suhtumist- käitumist. Näiteks „mh, täitsa sooda“ asemel aitab esialgu üllatuse väljendamine „noo, mis nüüd siis!“ .
Üllatus vähendab pingeid näolihastes (s.h kortsude teket!) – tähendab, ei tekita nii suurt sisemist pinget, stressi. On kordades parem emotsioon, kui enda peale pahandamine, või veelgi enam, vihastamine.
Ka alustad uut mustrit endasse suhtumises ja programmeerid end teise nurga alt vaatama.
· Järgmine samm on aga juba uue ja positiivse „õppekava koostamine“. Märkad suhtumist endasse, mida tahad muuta ja sõnastad ümber. Näiteks „juba jälle unustasin!“ asemel ütlen endale „järgmisel korral on see mul meeles!“
Teiseks on enesekaastunne. Kui midagi on tõeliselt halvasti, valus või luhtunud, siis tunne endale kaasa. See ei ole mitte haletsemine, vaid siiras kaastunne. Sarnane, nagu tunned kaasa sõbrale, kallimale, lapsele vanemale. Sama ka enda suhtes.
· Algab jälle oma sisekõnest. „mul on kahju, et nii läks“. Luba endal ka pisut kahetseda, seda emotsiooni tunda, sul on selleks täielik õigus. Kõigil on õigus olla ka õnnetu, muidu ju puudub võrdlus, mis on siis minu jaoks õnnelik olemine?!
· Järgmiseks sammuks aga tee midagi, et su enesetunne läheks paremaks. Muidugi ei mõtle ma siin, et peaksid ohjeldamatult jäätist sööma. On ka muid võimalusi enda rõõmustamiseks. Näiteks ka minul on olnud aegu, mil sõbrapäeval ise endale lilled ostan ja nende ilu imetlen.
Ja kolmandaks – oled seda kindlasti kuulnud, kuid enda suhtes on see vahel kõige keerulisem. Pealegi, ei saa me isegi aru, et meid see tunne vaevab.
· Anna endale andeks. Ka sina oled kõigest inimene ja sul on õigus teha vigu.
· Pealegi, on vigade tegemine isegi kasulik – sest siis mõistab aju (kui oled seda endale teadvustanud) – et tuleb järgmisel korral leida teine lahendus. Henning Beck oma raamatus „Eksimine on kasulik. Miks aju puudused meid tugevamaks muudavad“, näiteks väidab, et just vigade tõttu tulevad meie pähe uued ideed ja head otsused.
Kas elusaatus sõltub ja kujuneb seitsmeaastastest tsüklitest või mitte, seda ma päris täpselt ju ei tea. Tean aga küll seda, et ise tuleb olla kõige parem sõber endale. Parim sõber selles mõttes ka, et ütled endalegi asju, mida ütleksid oma parimale sõbrale, armsamale või väikesele lapsele, kui ta lohutust, õnnitlust või lihtsalt lähedust vajab. Siis on Sul energiat olla siiras ja rõõmsameelne sõber ka kõigile lähedastele.
Seega – selle aasta seitsmes nädal – sõbrapäevanädal on ju õige aeg revideerida ka suhtumist endasse. Sõpru ja armsamat me ju sõbrapäeval ei unusta. Head sõbrapäeva meile endile ja oskust rõõmu tunda ja sellest ka rõõmustada!
