Selle aasta rahvusvahelisel vaimse tervise kuul räägime tundetarkusest, ehk emotsionaalsest intelligentsusest. Täna on õpetajate päev. Ja kes siis veel peaks olema ise tundetark ja seda ka õppiijatele iga oma koolituse, treeningu või arengutegevusega kaasa andma? Ja kuidas me ikka saame teada, kui ei küsi!
Kas tead, kui palju lasteaiaõpetajad, kooliõpetajad, treenerid, mentorid, coachid või koolitajad meie tundetarkust mõjutavad? Kindlasti oled Sinagi mõelnud ning kogenud, kui erinevaid tundeid õpetaja oma õpilastes ehk õppijates tekitab. Kas seda üldse küsitakse õppijate käest? TIhti ka ise õpetajatena vastame, et mina ei tea, mida tema tunneb. Aga see on ka õpetaja asi – sest kuidas siis muidu tekib õpitahe – kui head tunnet selleks pole?
Mäletame kindlasti hästi oma koolipõlvest, et meeldisid just need õppeained, mille õpetaja suutis meis tekitada vaevata õppimisisu ja huvi aine vastu. Ja kindlasti olete minuga nõus, et see , koolitunnist kaasa saadud emotsioon võib mõjutada meid läbi terve meie elu.
Näiteks mul tuleb küll meelde oma matemaatikaõpetaja, kes kuidagi ei tahtnud leppida sellega, et mõned õpilased lihtsalt vajavad toetust või innustust selleks, et endas kindel olla ja vajavad üksi pusides ehk kauem aega. Aga aega seal tunnis arvestati selle järgi, kes kiiremini valmis sai… Või kui esialgu pigutasingi ja isegi sain kiiremate hulgas valmis, siis kohe peale esimest oi-oi-oi kuidas Sa siin sellise hooletuse vea tegid, ei olnud ma enam varmas kätt tõstma. Mida vanemaks sain, seda rohkem hoidsin tahaplaanile. Sest ei tahtnud oma enesekindlusele rohkem kõigutamist saada. Arvestades sellega, kui habras see enesekindlus veel eriti teismeeas on, on õpetaja tundetarkus ääretult oluline.
Või geograafiaõpetaja. kelle tundides said head hinded need, kes suutsid pähe õppida õpiku teksti! Hallooo, kuigi maailmajaod ja kõik muu tundus ääretult põnev, oleksin pigem uurinud ja arutlenud, kuulanud reisilugusid jms. Kuna ma ei näinud ma mõtet õpiku teksti pähe tuupimises, lihtsalt vedasin ennast läbi. Pealegi tundus see kõk nii ebaõiglane!
Õnneks on tänapäeval selliseid õpetajaid tõenäoliselt vähemus. Usun, et mida rohkem edasi, seda rohkem hakatakse hindama õppija mõtlemisvõimet, loovuse arendamist ja arusaamist teemast. Mitte niipalju etteantud õigete vastuste ära õppimist. See kõik nõuab meie õpetajatelt väga head ettevalmistust ja ka nende endi pidevat enesetäiendamist. Ülihead enesejuhtimistoskust, mis tagab hea vaimse tervise kogu komplektis.
Ja sellega koos tundetarkuse – kõigepealt iseenda suhtes. Kui oskame koolitajate, õpetajate, treeneritena mõista ja nime anda eneses tekkivatele tunnetele, oskame ka paremini nendega toime tulla. Kui tuleme iseendaga hästi toime, mõistame ju ka õppijat.
Kunagi kooliajal ei tulnud mina küll mitte selle peale, et minust võiks õhel hetkel endast saada koolitaja, treener või teistele mingilgi muul moel õpetaja. Aga näed sa nüüd! Järelikult on tõsi see, et millega rahul ei ole – tee siis paremini! Ja on ikka hea tunne küll, kui peale koolitust tullakse ütlema, et Kaire, ma ei oleks iial arvanud, et sellest teemast saab nii huvitavalt kaasata, et kibelen kohe neid tehnikaid ja teadmisi kasutama! Mis minu jaoks tähendab – kui teen ise midagi hea tundega, kui see läheb tõeliselt korda – siis seda tunnet külvan ka enese ümber.
Head vaimse tervise kuud kallid õpetajad ja ikka oma tundetarkusele tähelepanu pööramist. Me kõik oleme ikka emotsionaalsed olendid ja see on igati OK. Head tunnet õpetajate päeva!
