Praegu aasta lõpus on õige aeg mitte kokkuvõteteks, vaid mõtlemiseks, mida teha uuel aastal teisiti. Jälle need Uue Aasta eesmärgid, ohkab mõni. Mina teen seekord seda juba detsembri alguses, mitte jaanuaris suure hurraaga. Kuna ühel hetkel mõistsin, kuidas senised eesmärgid ning takistused nende saavutamiseks, on mind viinud tegeliku, päris minu eesmärgini. Kui palgatöö lõpetasin, siis selle eesmärk oli eelkõige vabadus. Teha ainult seda, mida tõeliselt tahan, avades ning kasutades eelkõige iseenda potentsiaali. Jätta seljataha väliste ootuste ja rutiinide järgi iseenda seadistamine. Et liikuda teiste esiplaanile tõstmise ja toetamise juurest iseenda suurema väärtustamiseni.
Personalijuhid teavad, mida ma sellega mõtlen. Praegu, sisuliselt igapäevaselt personalitööst eemal olles võrgustikes tegutsedes näen eriti selgelt, kui palju panustavad meie tippjuhid, HR juhid ja kõik inimestega tegelevad spetsialistid organisatsiooni heaolusse. Unustades iseenda oma. Jah, ise nad naudivad seda tööd tõeliselt, see on kindel. Samas enda kogemusest võin öelda, et tehes väga südamelähedast tööd suure kire ja pühendumisega, on kõige suurem oht läbi põleda. Saades praegu tööalaseid kirju pühapäeva õhtutel, tuleb mulle meelde enda eelneva 10 aasta töökorraldus. Ise kogu aeg arenedes ja tööalaselt kasvades, kasvas ka vastutuse koorem – mis oli äge!
Kuid aastaid, isegi kümneid sellisel kombel tegutsedes, pidevalt uusi väljakutseid vastu võttes on vaja osata aeg-ajalt tempo maha võtta: tuua oma rutiini väikeseid puhkepause, teha endale meeldivaid tegevusi, tähistada kordaminekuid enne järgmise olulise projekti käimatõmbamist jne. No kõik ju teavad seda ja eriti personalijuhid! Aga ühel hetkel tuli taipamine – et kui ma nüüd ei lõpeta ise, siis on läbipõlemine kindlustatud, sest käitumismuster oli juba sedavõrd kinnistunud. Käitumismustri muutmiseks kasutasin mina võimalust tagasi pöörduda iseseisva ettevõtja teele. Minu tee, et õigeid vastuseid leida, kuidas nüüd see kannapööre iseenda jaoks järgmisele arengutasemele astudes teha. Otsustasin panustada oma coaching’u alaste kompetentside arendamisele.
Olin ja olen siiani veendunud, et coaching aitab oluliselt ületada ja ennetada vaimse tervise võimalikke raskusi. Coaching’u abil on võimalik luua selgust oma tahtmises, valida oma tegevusi, kaaluda lahendusvariante ja näha võimalusi seal, kus enne arvasid ennast lõksus olevat. Kui inimene on lõksus, ükskõik, kas eraelulistel või töösuhete alastel põhjustel, on lühike maa unehäireteni. Unehäired omakorda toovad kaasa keskendumisraskused, mis põhjustavad mitme asja korraga tegemist, seejärel ületöötamist – sest eesmärgid on ju vaja täita. Samas need tegevused juba iseenesest vähendavat meie energiataset ja tekib suletud ring. Kuni füüsiliste vaevusteni. Siis läheb inimene arstile, vaimse tervise raskuste korral aga ei oska ju eriti ka midagi kaevata. Ravima hakatakse valutavat pead või selga. Arst kirjutab valu korral välja ravimi ja see parandab enesetunnet, põhjust aga mitte. Tööle tagasi ja tempot juurde! Lõpuks võib see lahendamata olukord viia toitumis- või meeleolu häireteni. Artikkel on täispikkuse leitav ICF Estonia blogipostituses:
Meeldivat uudistamist!
