Väga raske oli ärgata. Ja nagu tavaliselt, see tunne – noh, hommik on hommik. Püüdsin end veidi reipamaks mõelda ja päeva alustada, aga täna oli teisiti.
Mu keha andis märku. See, kuidas ta seda teeb, on mulle juba tuttav: kui ma praegu hoogu maha ei võta, tuleb hullem. Ja “hullem” tähendab minu jaoks korralikku migreenihoogu – valu ühest kümneni, südamepööritus ja lõpuks oksendamine.
Täna oli aga teisiti, sest ma olen õppinud oma keha kuulama. Kui vähegi võimalik, püüan hoogu ennetada.
Tõusin rahulikult, kuigi pea käis ringi, kõrvus kohises ja süda puperdas. Iga liigutus pani hingeldama, nagu oleks jooksnud viiendale korrusele. Sain aru – see pole lihtsalt unine hommik, vaid sisemine märguanne.
Olin endale eesmärgiks pannud, et alustan tööpäeva kell kaheksa, aga otsustasin selle nihutada pooleks tunniks edasi. Istusin rahulikult, jõin oma teed piimaga (olen märganud, et see toetab mind ja aitab hoogu edasi lükata) ja otsustasin, et täna alustan päeva joogaharjutuste ja hingamistega.
Kui ma seda ei tee, lõpeb see tavaliselt tugeva peavaluga.
Seekord plaan õnnestus. Õnneks polnud vaja kodust välja minna ega kuhugi kindlaks ajaks jõuda. Kui oleks, pidanuks kindlasti võtma ka oma peavalurohu kaasa.
Sellised hommikud on mind õpetanud keha jälgima. Kui luban endal rahulikult olla, märkan rohkem: kuidas kõrvus lööb pulss, kuidas hetkeks läheb kuulmine lukku, kuidas pea võtab justkui enda rütmi.
See on minu märk – aeg maha.
Olen aru saanud, et joogaharjutused ja hingamine aitavad mind juba siis, kui valu veel pole. Ja tõeliselt parem on mul alles siis, kui olen ka söönud.
Need märguanded, mis ütlevad, et aeg on hoogu maha võtta, on meil kõigil erinevad.
Minu suurim viga on see, et jätan esimese märguande tähelepanuta. Mõtlen: “Ah, küll läheb üle.” Või siis on mul kokkulepped – ma ei saa ju inimesi alt vedada, pean kellaks kohal olema ja ennast kokku võtma. Aga just siis lõpeb see sellega, et migreen kestab mitu päeva.
Õnneks on olemas head ravimid, mis aitavad sellest välja ja toimivana hoida.
Aga pikemas plaanis tähendab see üht – kui tulevad rahulikumad päevad, mille olen planeerinud koduseks tööks ja uute ideede ettevalmistamiseks, siis ma lihtsalt ei jaksa.
Täpselt nii nagu täna hommikul: pea käib ringi, kõrvus kohiseb, süda lööb liiga kiiresti ja hingeldan, kuigi olen maganud oma kaheksa tundi. Kõik rutiinid on justkui paigas, aga keha on väsinud.
Need on minu “intressid” – tasu selle eest, et eelmisel nädalal pingutasin liiga palju.
Selline pingutamine on nagu kallis laen.
Ja tõde on see, et see töövõime, mis mul kunagi oli, ei tule enam tagasi – vähemalt mitte samal kujul.
Aga ma olen õppinud üht: kui ma kuulan oma keha, ei pea ta karjuma, et ma peatuksin.
Kuidas sinul on?
Millised on sinu märguanded, et aeg on hoogu maha võtta?
Ja kas sa neid ka tegelikult tähele paned?
