🍁 Kõik kogemused, millest kinni hoiame, ei vääri seda. Lehed, mis jääksid puu külge sügisel, pigem murraksid puu talvel…
🍂 Sügis on imeline, värvid, langevad lehed! Mitte kindlasti siis, kui see jääkski kestma. Sest siis muutuvad lehed pruuniks, koltunuks, märjaks ja raskeks. Ehk on ta tulnud selleks, et õpetada meile, kuidas lahti lasta? 🍃
🍂 🌩️ Nii võib ka juhti ähvardada läbipõlemine, kui õiget rada, kus takistused järgnevad takistustele, enam võimalust ei leia, kuidas neid ületada.
🍂 🍂 Või saabuda mandumine, kus midagi ei muutu – aga elu meie ümber, inimesed, tehnoloogia, teadmised aina arenevad. Kaob rahulolu iseendaga ja väheneb enesehinnang.
🍁 Olen märganud, et juhid hindavad kõrgeks saadud valusaid õppetunde oma eksimustest. Mis on kahtlemata õige. Samas, kui juht nende “vanade lehtedega” ennast ümbritseb, ei saa ka uus tärkav rohi puu all enam õhku ega ruumi. Ja kasvada, uuel kevadel areneda, roheliseks, värskeks muutuda on raske.
🌬️ Avatust ning uudishimu, mis oleks nagu tuul, mis lehed laiali puhub, ei ole. Ei oskagi ette kujutada, et kuidas teisiti saab. Sest kogemused, millest tuleb õppida, ei kinnita õnnestumist.
🌩️ Puudub usk, et kui lahti lasen, siis saab asemele kasvuruumi uus idee, areng, võimalus muutumiseks.
🌩️ Ka ei usu juht, et asjast rääkimine midagi muudaks. Sest teab täpselt, mis ei toimi ning kardab uurida sügavalt enese sisse, millised vanad teadmised hoiavad tagasi. Ja jätab endale üha vähem võimalusi astuda samm juba teadaolevast mustrist välja.
🍃Mida annab juhi enesearengus samm lasta lahti sellest kogemusest, mis teda ei teeni? See koguneb tema ümber kui maha kukkunud lehtedehunnik, milles püherdada on hea. Turvaline. Kinnitades endale, et “ma tean, see ei toimi, ma olen seda kogenud ja ma enam seda ei proovi”.
🍃 Hoiad seda enda ümber, kuni ei näegi enam võimalust edasi minna ja “vanadest lehtedest” vabaneda? 🍂
⛅ Kuidas aidata juhti, et lasta minna isiklikel kogemustel, mis pigem teda ja tema organisatsiooni arengut takistavad?
⛅ Mismoodi coaching võiks juhti siinkohal aidata?
