· Tee ainult seda, mida Sina tahad
· Mõtle oma elu ilusaks ja tee see siis ära.
Need sõnad võtsin ma kaasa Siiri Sisaski reedeõhtuselt kodukontserdilt vanas viljakuivatis. Ma ei saanud öösel hästi und, sest tema mantrad ja loitsud helisesid minu sees edasi. Tõid midagi välja, midagi, millest olin varem läbi läinud pealmistelt kihtidelt. Midagi, mida olin ammu püüdnud aru saada ja suur sõlm, mida lahti sõlmida.
Järgmisel hommikul ärgates ei mõistnud ma, miks see, mis mulle nii väga meeldib võib samas ka olla haiget tegev?
Mitmel korral mainis Siiri ka seda, et need loitsud võivad olla väga vägevad. Ja nad olid.
Need helisevad minus edasi, tekitades kummalisi unenägusid möödunust ja rahutut eneseotsingut. Mis tähendab õppimist, sest inimene õpib siis, kui on valus, et valust välja tulla ja parimad lahendused tulevad enamasti siis, kui oled lubanud oma aju puhkama. Minul tihti siis, kui käin väljas liikumas või teen joogat, värvin aeda või niidan muru. Siis ta tuleb – hopsti ja lahendus on Sinu ees.
Olin selles lummuses järgmine päev kuni pärast lõunani. Maaõhus tasapisi toimetades ja puhates, viisijuppi korrutades „vii üle vii, aig me mõlembi ära, vii ütsnes vii…“ (võru keeles : Vii üle vee, aeg meie mõlemi jaoks viib, ainult viib) tekkis äkki taipamine; mis oli puudu otsitud rahust ning mõistmisest. Teha mida ma tahan, iseenda jaoks. Läbi enda mõtestades, sest see aeg, mis meile on antud, ei ole piiritu. Alati on seni olnud seal juures oluline, kuidas saan hakkama ning kas see mida teen toob ka leiva lauale. Kõhklused, enesekindlust kõigutavad piisad, mis ei lasknud nautida oma tegevusi täiel rinnal.
Kuidas tema on jõudnud juba sinnani, aga mina hakkan taipama alles nüüd? Sest ilmatuma aja olen kohusetruult teeninud, teenindanud ja hoolitsenud teiste eest. Ma tegin seda, sest tahtsin ja pidasin seda õigeks. Ja see kindlasti ka oli. Aga mitte nii sügavalt, et oleksin võtnud endale aega olla piisavalt palju iseendaga ja vaadata iseenda sisse.
Teine hea väljaöeldud elustiili ja kui soovite, edukuse näide, mille kontserdilt kaasa võtsin: „Ma olen alati mõelnud oma elu ilusaks. Ilusa kodu, kena aia, kaunid laulud. Ja siis olen need mõtted teoks teinud. Omal viisil ja omal ajal.“ Sügav mõte ju? Lihtne ka.
Kes ma päriselt olen, mida mu hing ihkab, ning mida peaksin jätma tegemata? Et pühenduda sellele, mida tahan teha, nii põhjalikult, et ise sellega rahul olla, seda lõpuni nautida. Siiani on tihti olnud tunne, et saanuks teha paremini, aga teised tegevused tulid peale. Ma ei lasknud endal ise nautida ega pühenduda nii, nagu ma ise tahtsin.
Kuid jaa endale ja oma asjale, millele tahad pühenduda, saad sa öelda siis, kui oled millelegi öelnud ei. Ma olen olnud teinekord ka ise kehv ei ütleja. Seni olin arvanud, et olen vaba aja pühendumaks sellele, milles olen tõelises vooseisundis, ära andnud teistele. Oskamata öelda ei. Jah, see on ka olnud üks minu arengukohti. Kuid tõeline takistus olen siiski mina ise – tahtes teha kõike, erinevaid asju: seda mida juba oskan ja mis leiva lauale toob ja seda, mis tõeliselt rahulolu ja tasakaalu oma eluga minu jaoks tähendab. Ei küsinud endalt piisavalt palju kordi, mis on see, mis ei luba mul tõeliselt puhtaks pühkida seda akent, millest selgelt välja näen. Et mis seal taga veel on. Nagu ma coachitavatelt küsin : Ja mis veel? Mis Sinu jaoks tõeliselt tähtis on?
Selle tõi esile nüüd Siiri oma sooja vastuvõtu, laulude ja samal ajal oma siiraste juttudega. Juttudega sassis peaga linalakast Rebeccast naabritalust – kes tähendusrikkalt tõstis oma sõrme ja ütles, „ Sina pead tegema vaid seda, mida Sina ise tahad“. Ja see ei tähenda teiste isekust ega egotsentrismi teiste arvelt. Vaid pigem ära tundmist iseenda sees, kes ma selline olen.
See oli võrdne coachingu sessiooniga, mis toimus minu jaoks Siiri kodu viljakuivatis, milles mina olin coachee rollis, oli kolm tundi pikk. Aga absoluutselt iga minutit, kohapealset nautimist, ihukarvu püsti ajavaid loitsusid ning sügavat enesesse vaatamist oli seda väärt – sest ta tegi seda , nagu ta ausalt ka ütles, iseenda teraapiaks.
Mõistsin, et saan pakkuda teistele rõõmu siis, kui olen ise ehedalt rõõmustamas.
Lahendas olulised sõlmed minu sees, laupäeva õhtul tundsin kui kergust, selgust oma südames. Kuidas edasi minna ja mida teha, et mitte jätta jälle iseennast pooltäis klaasiga janusse. Samal ajal uskudes ja teistele näidates, et poolikust klaasist täiesti piisab. Tegelikult ei piisa. Järjest rohkem tuleks juua klaasitäis, et lisaks janu kustutamisele ka pea ei valutaks… Mitte lubada endal elada poolikult.
Need mõtted helisevad mu peas edasi. Teades Siirit ning salamisi fännates teda suurepärase väga omanäolise kunstiinimesena alates muusikust, näitlejast, kirjanikust kuni maalikunstnikuni, riigikogulasest vabatahtlikuni, taipasin, et tal on imelisi andeid. Aga mitte kunagi ei võtnud vastu tööd lihtsalt töö pärast, vaid teinudki seda, mida on pidanud enda jaoks kõige olulisemaks. Et alati nii endale, kui vaatajale kuulajale rääkida lugusid endast või elust, kultuurist ja minevikust, mis meid kõik mõjutab. Usume me siis seda või mitte. Imepärane oskus on annet mitte kommertsiks muuta. Imetlusväärne. Olen Siiri(a)lt tänulik!
