Tahan jagada emotsiooni, mis mind selle sündmuse lõpus endasse haaras. Tegemist oli peresõbraliku ettevõtte märgise taotlemise programmi jooksul toimunud kogemuste jagamise päevaga 30. oktoobril 2025. Üritus oli mõeldud inspiratsiooniks neile, kes on juba programmis osalejad, soovivad tulevikus oma märgise taset tõsta või kinnistada juba saadud märgist.
Oodatud olid kõik pere- ja töötajasõbraliku tööandja programmi organisatsioonid inspiratsioonihommikule „Kullasadu“, kus oma kogemusi jagasid kuldtasemega tööandjad, kes on järelhindamisel silma paistnud ägedate ja toimivate praktikatega.
Kuldmärgiga pärjatud organisatsioonidest jagas oma kogemusi DPD Eesti ASi esindaja Annika Orusaar.
Annikaga oleme sellel teemal koostööd teinud juba ammu. See oli vist 2014. või 2015. aastal, kui käisime Norras uurimas peresõbraliku ettevõtte praktikaid Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi programmi raames, kuhu meid mõlemaid valiti.
Hiljem osalesime koos ka esimeses peresõbraliku ettevõtte märgise taotlemise voorus. Mina liitusin, kui märgise taotlemine 2016. aastal algas.
See, millise entusiasmiga Annika rääkis, kuidas nende rohelisi väärtusi kandvas logistikaettevõttes töötatakse, oli lihtsalt imetlusväärne. Kõik otsused tehakse väärtustest lähtudes – plaanid, tegevused, inimeste kaasamine. Selles on osalised nii omanikud, partnerid kui ka kogukond. Väga vahvaks algatuseks oli tiimi raamatu koostamine ja järelkasvu põhimõtete läbipõimumine kogu organisatsioonis.
DPD Eesti AS-is pööratakse palju tähelepanu sisekommunikatsioonile, mida hoiavad elus eelkõige tiimijuhid. Iga juht teab ise, kuidas tema tiim kõige paremini töötab – see annab inimestele vabaduse ja vastutuse. Kodukontor on juhi otsustada, pole piiravaid reegleid.
Väga sümpaatne oli kuulda, et seal värvatakse ka üle 60-aastaseid töötajaid, soodustatakse liikumist ettevõtte sees ning tunnustamist peetakse oluliseks osaks organisatsioonikultuurist.
Reedeti toimub „kiituste päev“ – tunnustatakse nii kolleegide kui ka klientide positiivset tagasisidet.
Kõik see näitab, et väärtused ei ole pelgalt sõnad seinal, vaid reaalsed teod.
Täiesti teistsuguse ja samavõrd inspireeriva vaate andis Keskkonnaagentuuri esindaja Kristel Fauštein.
Kui temalt küsiti, mis juhtub, kui programmis osalenud personalijuht ühel hetkel lahkub, vastas ta rahulikult:
„Mitte midagi ei juhtu.“
See ongi tõeline küpsus – mõtteviis on organisatsioonis nii juurdunud, et see elab edasi juhtidest iga töötajani.
Keskkonnaagentuuris on fookuses kolm valdkonda: õppimine, infovahetus ja vaimne tervis.
Kristel tõi välja, et enim tuge vajavad 25–30-aastased noored emad. Nende toetamiseks on töötajatel võimalik kasutada töö psühholoogi teenust. Avalikud palgaandmed suurendavad usaldust ja läbipaistvust ning kolleegide tunnustamine on osa igapäevast.
Eriti soe oli kuulda, et isegi avalikus sektoris, kus tööjõu voolavus on suur, on võimalik peresõbralikkust hoida läbi lihtsa inimliku suhtlemise ja inimeste kaasamise. Ettepanekud tulevad altpoolt ja viiakse ellu koos. Väärtustatakse töövarjutamist, looduses olemist, üks-ühele vestlusi juhtidega ja enesearengu päevi. Kõik see aitab inimestel tunda, et nende hääl ja heaolu on päriselt tähtsad.
Üks esitleja selles „Kullasaju“ hommikus oli ka juhatuse liige Priit Pärgmäe, kes rääkis, mida teeb RAINTREE SYSTEMS OÜ. Tema esitus oli väga lihtne, ilma üleliigsete ja keeruliste professionaalsete sõnavõttudeta – hästi jälgitav ja inimlik.
See andis suurepärase pildi sellest, kuidas olla peresõbralik ja samas inimestele arusaadav: rääkida nendega nende enda keeles, ilma et rõhutaks oma positsiooni või tähtsust.
Kõrva jäid mitmed väärtuslikud mõtted – näiteks värbamisel kasutatav WHO-meetod (“Kes sa oled?”), mis aitab selgelt mõista, milliseid omadusi konkreetsele ametikohale vajatakse. Samuti räägiti kodukontoris töötavate inimeste kaasamisest ja sellest, kuidas üksindus ja vähene infovahetus võivad inimesi negatiivselt mõjutada. Seda tuleb teadlikult ennetada.
Ühine eesmärgistamine oli mõtteviis, mille ma sealt endaga kaasa võtsin ja mida ka oma mentorluses organisatsioonidele edasi annan. See on kultuur, mida ei näe, aga tuntakse – väärtuspõhine toimimine, kus töö on viis tegeleda nende väärtustega, mis inimese jaoks päriselt olulised on.
Tööd ei tehta lihtsalt selleks, et saavutada parim tulemus, vaid selleks, et elada oma väärtuste järgi. See mõtteviis aitab ennetada ka ületöötamist, sest inimene mõistab, mis on tema jaoks tõeliselt tähtis.
Töötajate väärtustamine ei tähenda ainult boonuseid, vaid ka tähelepanu, tunnustust ja pehmete oskuste märkamist. Igal inimesel on oma individuaalne arenguplaan ja väga oluline roll on sotsiaalsusel – eriti IT- ja arendusettevõtetes, kus inimesed kipuvad sageli töötama omaette.
See fookus sotsiaalsele sidususele ja inimlikule suhtlemisele oligi Alindri eripära ning jättis väga tugeva ja sooja mulje.
Ja siis tuli lavale Helena Viiroja ettevõttest Tele2.
Tema esitus oli lihtne, siiras ja südamlik. Professionaalne, aga ilma üleolekuta – selline, mida oli kerge jälgida ja mis puudutas hinge. Helena ütles otse:
„Me kindlasti ei tee kõike täiuslikult, aga me teeme seda oma parimal moel. Me kõik oleme inimesed – õpime ja areneme iga päev.“
See lause võttis kõik kokku.
Helena palus oma ettekande alguses kõigil püsti tõusta ja end veidi liigutada – pärast kahe tunnist istumist oli see inimlik ja soe hetk, mis äratas saali ellu.
Sellises õhkkonnas on võimatu mitte tunda, et oled väärtustatud.
Tele2-s lähtutakse Clifton StrengthsFinder testist – toetatakse inimese tugevusi ja seda, milles ta saab särada. Organisatsiooni „hügieeniks“ peetakse häid suhteid ja igapäevast tunnustamist.
Regulaarselt toimuvad igakuised infohommikud, tippjuhi laivid ja reedene „kohv ja chat“.
Kõik see loob kultuuri, kus juhtimine on osa inimeste heaolust, mitte ainult tulemustest.
Ja kõige tähtsam – Tele2-s on suhted elu tuum.
Inimesed tulevad kontorisse mitte sellepärast, et peavad, vaid sest tahavad. Koosolemine on parem kui kodus üksi olemine. Juhtide eeskuju ja nende päris olemine on see, mis loob nähtamatu, aga tugeva aluse.
Peresõbraliku tööandja märgise programmiga liitunud ettevõtete seas olid kohal nii minu mentordaavad organisatsioonid kui ka teised inspireerivad osalejad – näiteks Tallinna Vesi, keda esindas Sirli Oja. Samuti olid paljud ettevõtted veebis kohal.
See ühine koosolemine tekitas väga palju häid tundeid ja soojust. Selge teadmine: inimesed ongi kõige tähtsamad.
Organisatsioon võrdub tema inimesed. Ja kõik algab juhtide hoiakutest.
