Möödunud nädalal jõudis lõpule minu neljaosaline veebinarisari „Pöörlevalt rattalt maha“. See oli teekond, milles oli nii jagamist, kuulamist kui ka iseenda kogemusest rääkimist. Viimases kohtumises peatusime teemal, mis on mulle endale väga südamelähedane – kuidas aeglustada ja miks see üldse oluline on.
Rääkisime ka aeglustamisest võtmes, et see ei tähenda aeglaselt tegutsemist. See ei tähenda loobumist, mahajäämist ega elutempole alla vandumist. Vastupidi – aeglustamine on teadlik ja juhitud toimimine. See on hetk, mil võtad aja, et päriselt kuulda, mida sinu keha, süda ja mõistus sulle öelda püüavad. See on hetk, mil mõelda ja tunda, mida inimene tegelikult ise vajab. See on paus, kus küsid endalt ausalt: mille nimel ma seda kõike teen? Kas see suund, kuhu ma liigun, on päriselt minu oma? Kuidas edasi – kas kiiresti edu püüdes ja tulemusi vormistades või iseennast, oma ümbrust ja olulisi suhteid väärtustades?
Tagasiside oli soe ja tunnustav. Inimesed ütlesid, et nad on hakanud rohkem mõtlema iseenda vajadustele. Et nad näevad selgemalt, et nemad ise on oma elu kõige suurem väärtus. Ja et keegi teine ei saa nende eest seista selle eest, et nad elaksid tasakaalus ja heaolus.
Ja ometi ei olnud osalus nii suur, kui ma olin oodanud.
See pani mind mõtlema: miks on nii, et inimesed panevad end sündmusele kirja, ütlevad, et see on väga vajalik teema, aga ei astu seda sammu, et päriselt kohale tulla?
Ja siin jõudsin ühe mõtteni: äkki ei ole küsimus enam selles, kuidas pöörlevalt rattalt maha tulla.
Äkki on küsimus hoopis selles, kuidas sellel rattal püsida.
Me elame ajas, kus maailm meie ümber on ebakindel, kiire ja kohati ka hirmutav. Infot on palju, muutusi on palju, ootusi on palju. Kriisid järgnevad üksteisele ja mõjutavad üha enam meie elusid. Ja sellises keskkonnas ei tundugi võib-olla „maha astumine“ paljude jaoks realistliku valikuna. Pigem tekib tunne, et kui ma nüüd peatun, siis jään maha. Kui ma aeglustan, siis kaotan hoopis midagi olulist.
Aga samal ajal on selgelt tunda, et samamoodi edasi ka enam ei jaksa.
Ja siit tekibki sisemine pinge: ma ei saa peatuda, aga ma ei saa ka jätkata nii nagu seni.
Võib-olla ongi täna kõige olulisem oskus mitte aeglustamine iseenesest, vaid reguleerimine.
Oskus märgata,
millal on vaja tempot maha võtta,
millal on vaja juurde anda,
millal on vaja suunda korrigeerida
ja millal on aeg päriselt peatuda.
See ei ole mustvalge valik „kiire või aeglane“. See on palju peenem ja elulisem oskus – oma elu juhtimine.
Mulle tundub, et inimesed ei otsi täna niivõrd vastust küsimusele „kuidas aeglustada“ või „kuidas pöörlevalt rattalt maha tulla“, vaid pigem seda,
kuidas püsida mängus ilma läbi põlemata,
kuidas teha otsuseid olukorras, kus kindlust ei ole,
kuidas hoida sisemist tasakaalu siis, kui väline maailm kõigub,
ja kuidas mitte kaotada iseennast selle kõige keskel.
Minu enda kogemus ütleb, et me ei pea ratast peatama. Aga me ei saa ka jätta seda lihtsalt pöörlema lootuses, et midagi muutmata läheb kõik kuidagi paremaks ja jääme ellu vaid siis, kui lisame kiirust, mitte mõtet sellele, kuhu, kuidas ja milleks liigume.
Me peame õppima seda ratast juhtima. Ja see võib tähendada vahel aeglustamist, vahel julget kiirendamist, aga võib-olla hoopis täiesti uue suuna valimist.
Ennekõike tähendab see aga teadliku otsuse tegemist enne, kui „elu ise juhib sind sinna“, kus hiljem öeldakse, et „elu tuli vahele“. Sest ka mitteotsustamine on tegelikult otsus.
Ja võib-olla ongi kõige olulisem küsimus, mida me endalt aeg-ajalt küsida võiksime:
Kas minu ratas pöörleb suunas, kuhu ma tegelikult tahan liikuda?
Ja milline on minu jaoks õige viis liikuda selles maailmas, kus me praegu elame?
Ehk ongi coaching just see võimalus aidata inimesel leida oma tee selles hetkes, milles ta parajasti elab, ning liikuda teadlikumalt tuleviku suunas.
