Minu tänane hommik algas nii, et ärkasin, olin oma maakodus, ja minu elu on praegu selline, et kaugeltki mitte alati ja päriselt kogu aeg ei ole see täpselt nii, nagu ka siitsamast LinkedInist paistab, et kõik on väga ilus ja imeline. Tegelikkuses muidugi on, aga need hetked, mida ma tõeliselt olen õppinud nautima, on just need, mis mulle täna hommikul pähe tulid.
Kui ma ärkasin siin oma hommikuses maakodus, mis siis, et minu versioon hakkab varsti juba jõudma sinna 6.0 tasemele, siis olen osanud oma elust õppida nii suuri õppetunde, et praegu on see maakodu tegelikult alles väga-väga valmimisjärgus ning minu hommikune ärkamine oli vanas haagissuvilas. Ja see haagissuvila on siinsamas selles toredas maakivist hoones. Hommik oli vihmane, ja tatsasin siit siis oma puutseesse, nagu me nimetame välikäimlat, sest seal pole vett — see on puutsee. Ja kui ma sealt tagasi tulin, siis leidsin oma maja külje varjust niisuguse hea koha, kus parasjagu vihma ei sadanud, ja lubasin endale seal teha mõned mõnusad hommikused jooga sirutused, sisse- ja väljahingamised. Iga kord tundub mulle väga veider, kuidas nii lihtsad liigutused ja lihtsalt rahulik olek nendes liigutustes annavad hea enesetunde.
Ja kogu selle mõte on selles, milline on minu seisund praegu — mitte hetke emotsioon, vaid kogu seisund. Ma võin täiesti julgelt öelda, et vaatamata sellele, et need tingimused siin maakodus, kogu selle looduse ilu kõrval, on tegelikult väga kasinad — ja harilikult selliseid asju ka sotsiaalmeedias üldse ei näidata — on see koht, kus ma tunnen, et ma tõeliselt puhkan ja olen õnnelik, ja minu loovus vallandub. Nii nagu üks kunagine kolleeg mulle ütles: “Pegasus hakkab täiega lendama” või “lendab peale”.
Nii et seda ma täna hommikul tahtsingi sulle sellise natuke teistsuguse postitusena öelda. Siin ei ole mitte mingisugust vahet, millist versiooni iseendast sa praegu elad. Alati on võimalus pöörata ennast rahulolusse ja sellesse tundesse, kus sa oled iseendaga “sina peal” ja täiesti pööratud näoga ning säravate silmadega iseenda poole.
Sellistel hetkedel ei ole mitte mingisugust tähtsust, et sul on jalas dressipüksid ja juuksed võib-olla pisut sassis. Sa tead, et tegelikult on kõik võimalik. Juhul kui sa ei tea, kuidas sellist olekut, sellist enesetunnet püsivalt saavutada, siis ma olen sinu jaoks olemas. Ja see ei ole mitte mingisugune “uus olemine” ega selles mõttes täielik transformatsioon, et sa unustaksid kõik, mis sinu minevikus on olnud — kaugel sellest.
Näiteks seesama tass, mis praegu on minu käes, kannab sügavalt endas väga väärtuslikku minevikku. Ja igahommikune kohv siin maakodus on just nimelt selles tassis. Sest see, mis on minu minevikus olnud, on loonud minu praeguse hetke.
Ja kõige selle eest olen ma ülitänulik.
Ja praegu, vaadates seda, mis siin ümberringi on — kasvõi seesama tore varblane siin muru peal hüppamas — siis… Me naised oleme vägevad.
Üks lugu veel:
Eile kohtusin kolme, pisut küll erinevas vanuses inimesega, aga me kõik jõudsime järeldusele, et milline väärtus on kogemusel ja aastatega saadud tarkusel. See on see väärtus, et naised — meie ei ole enam üksteisele konkurendid.
See väline olek ja ilu ei ole enam nii oluline.
Tähtsam on see, mida sa tunned iseendas, kannad oma südames.
See on see, milles saan mina aidata neid, kes leiavad, et ma võiksin olla selleks usaldusväärne — ükskõik, kas paraadülikonnas ja paraadfotol, või sellisena, nagu ma olen praegu.
