Miks on nii, et ma ei luba endal päriselt nautida seda, mida ma kõige rohkem armastan?
Miks ma vahetan ikka ja jälle oma kõige kallimad hommikud õhtuste töötundide vastu?
Need samad hommikud, mida ma tegelikult nii väga ootan.
Hommik maal. Päike alles tõuseb. Kohvitass käes. Linnulaul. Värske õhk. Aeg lihtsalt olla. Vaadata oma aeda. Hingata. Märgata.
Need on hetked, mille pärast ma olen teadlikult valinud osa oma elust just selliseks. Need on hetked, mis annavad mulle rahu, tasakaalu ja rõõmu.
Ometi taban ma end ikka ja jälle tegemas aeg-ajalt valikuid, mis võtab need hommikud minult ära.
Veel üks mõte.
Veel üks peatükk.
Veel üks dokument.
Veel üks kiri.
Veel üks “ainult viis minutit”, millest märkamatult saab poolteist tundi.
Täna hommikul äratas mind taas see tuttav pulseeriv migreen.
Ausalt öeldes ei olnud see mulle üllatus.
Põhjus oli väga lihtne.
Eile õhtul sattusin hoogu kirjutades oma joogalaagri materjale. Tahtsin sõnastada laagri põhimõtteid, panna paika süsteemi ja kirjutada üles kõik need mõtted, mis olid päeva jooksul kogunenud. Ja nagu minuga sageli juhtub – kui süda on asja juures –, kaob ajataju täielikult.
Ühel hetkel vaatasin kella.
Täpselt südaöö.
Mõtlesin, et nüüd lõpetan.
Aga siis tuli meelde, et hommikuks tuleb tatar paisuma panna. Mõte oli ju iseenesest hea – teen selle juba õhtul ära, siis on hommikul lihtsam. Seejärel hambapesu, õhtused toimetused, maja valvesse, uksed lukku…
Ja voodisse jõudsin alles veidi enne ühte.
Tulemus ei lasknud ennast kaua oodata.
Minu puhul on täiesti kindel seaduspära, et kui ma võtan õhtused tunnid töö tegemiseks – isegi siis, kui teen midagi, mida ma tõeliselt armastan –, maksan ma selle eest järgmise päeva kõige väärtuslikumate tundidega.
See hind on kõrge.
Hea, kui ma üldse suudan rahulikult tõusta, võtta ravimi, natuke sirutada ja lihtsalt oodata.
Sageli kulub hommik kuni kella üheteistkümne või kaheteistkümneni taastumisele. On nädalaid, mil taastun terve nädalavahetuse – st kaotan aja puhkamiseks, et üldse valuta elada.
See tähendab, et ma kaotan oma kõige selgema ja loovama aja.
Ja sellele lisandub veel üks tuttav mõttemuster.
Rahulolematus iseendaga.
Ups, I did it again!
Õiendamine endaga:
Sa ju teadsid.
Sa ju oled seda varemgi kogenud.
Kohe hakkavad peas jooksma kõik tegemata tööd. Kõik need asjad, mida oleks saanud selle ajaga teha. Ja üsna märkamatult käivitub vana mõttemuster, millele lisandub stress.
Õnneks olen ma vähemalt nii palju õppinud, et ma ei sunni ennast enam migreeniga tegutsema. Veel mõned aastad tagasi oleksin seda kindlasti teinud, või see tähendab, tegingi. (Ja teen praegu ka, kui olen kokku leppinud koolituse vms – no need on erandid. Ja kui aus olla ja enesetunnet usaldada, siis õhtul mitte arvutis toimetades hommikuseid kaotuseid üldiselt ju polegi!)
Täna tean, et kui hakkan kohe pingutama, võib ühest hommikust saada kolme-, viie- või isegi seitsmepäevane migreen.
Seda hinda ma enam maksta ei taha.
Ma olen õppinud oma keha kuulama.
Ma olen õppinud märkama.
Ma tean üsna täpselt, kust need hommikud tulevad.
Ja ma ei vaja enam uusi teadmisi.
Vajan hoopis üht uut lubadust iseendale: kui ma märkan, et sama muster kordub, siis ma ei jää enam ainult teadma, vaid teen kohe konkreetse sammu.
Minu tänane lubadus on lihtne.
Hiljemalt kell üheksa õhtul panen arvuti kinni. Telefoni äpid, täpid, näpid ka. Sõnumeid saata ja helistada saavad vaid pereliikmed. Need, kes on kõige lähedasemad ja olulisemad mulle…
Ja ma ei ava neid enam selleks, et kirjutada veel üks mõte, lõpetada veel üks dokument või saata veel üks kiri. Sest ma ju juba tean, kuidas see lugu lõpeb!!!
Olen endale elu jooksul erinevaid lubadusi andnud.
Üks neist tuleb mulle täna eriti eredalt meelde.
Aastaid tagasi ütlesin ühe Uue Aasta lunadusena iseendale, heale kolleegile @Valdur Vingissaarele:
“Ma luban, et järgmisel aastal olen ma iga päev õnnelik.”
Ja küll oli hea, et ta seda mulle aeg-ajalt meelde tuletas.
Kui ta nägi mind kulm kortsus või murelikuna, küsis ta lihtsalt:
“Kaire, kas sa mäletad, mida sa mulle lubasid?”
Need mõned sõnad aitasid rohkem, kui ta ilmselt ise teadis.
Täna, peaaegu 6.0 vanuses, tundub mulle, et muutunud ei ole ainult vanus.
Muutunud on ka mõõdikud.
Kunagi oli oluline, kui palju ma jõuan.
Kui kiiresti ma jõuan.
Kui palju mahub ühte päeva.
Täna on oluline hoopis midagi muud. Kas ma hoian ennast ja kuulan oma keha?
Kas ma jätan endale alles need hommikud, mida ma nii väga armastan.
Kas ma olen päeva lõpus iseendaga rahul.
Sest minu päeva väärtust ei suurenda enam see, mitu asja ma ära tegin, või kui kiire ma olin. Päeva väärtusest annab selge mõõdiku, kas ma olen loonud endale sellise päeva, milles ma ise ka päriselt elada tahan.
Tegelikult olen ennast terve elu pidanud õhtuinimeseks. Õhtuti tulevad mul parimad mõtted. Siis tahaks kirjutada, luua ja teema lõpuni viia.
Aga ma olen nüüdseks piisavalt palju katsetanud, et teada – minu keha ei tööta enam selle hinnaga.
Ja ehk ongi küpsus just see hetk, kui ma enam ei vaidle oma kehaga.
Ma hakkan teda usaldama järjest enam, sedt kui ei kuula, siis sositamise asemel hakkab keha karjuma. Kõva ja koleda peavaluga näiteks.
Kas sinul on ka mõni selline väike teadmine, mida sa tegelikult juba ammu tead?
Midagi, mida oleks aeg lõpuks muuta.
Üks väike lubadus iseendale.
Kui tahad, kirjuta see siia kommentaaridesse.
Vahel muutub lubadus palju tugevamaks just siis, kui ta on sõnadesse pandud.
