Coachina olen siiski samasugune surelik, nagu minu ametikaaslased või kliendid.
Minugi ego tõstab aeg-ajalt pead, nii, et hiljem järele mõeldes või teatud hetkel hästi kiirelt taibates. Avastan, et mul ei olegi tiibu seljas, ega aupaistet ümber pea…
On ühtpidi tuttav tunne, aga vahel ka nagu kibedalt torkav avastada, et me kõik vajame arengut.
Vaatenurk ja harjutused, mida Combat Ready esindaja Priit Lilleväli meile selles sügissünergias jagas, olid ühtepidi nagu teada ja arusaadavad.
Teistpidi kerkis vaikselt aga ka valjemalt arutelusid, seisukohti, tugevaid võnkeid ja ehk mõne jaokski ümberhindamisi iseenda ego pinnalt.
On ütlematagi selge, et meil kõigil on oma pimepooled. Coachidena puutume oma töös sellega kokku igapäevaselt. Ja tegutseme, toetame ning peegeldame selleks, et kliendid need üles leiaksid
Aga millegipärast tundus hetkeks, et kas me enda omadesse ei tahagi vaadata?
Et olles diplomeeritud ja akrediteeritud coachid, ka ise vahetevahel ei oska oma pimenurki näha, või endale tunnistada…
Väga väärtuslik õppetund mulle ja suur tänu, ICF Estonia korraldustiimile!
Mind kutsus taas endas uurima peamine kõlama jäänud mõte “ülim vastutus” on see, kui pöörad pilgu endasse. Ja sellele, mida mina saan teha ise, selleks, et küsimusi või küsitavusi lahendada. Ning sedapidi sibulat koorides edasi liikuda. Arenedes.
Vahepeal silmad kibedusest märjad, aga teame ju, et muidu vahel ei õpigi, kui vaja ei ole.
