Vaimse tervise potensiaali avastamine saab mõnes mõttes alguse minevikust, mil läbielatu võib segada oleviku enesetunnet ja usku oma tuleviku võimetesse ning võimalustesse. Tuleb avastada ja lahendada sügaval asuvad Sind mõjutavad emotsioonid, mille olemasolu ja mõju me ei oska teadvustadagi.
Mõtisklesin sellel teemal, usun, et nädalalaid minu sees järelkajasid tekitava ICF Estonia ja Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing | ESCÜ | Estonian Supervision and Coaching Association | ESCA, Äripäeva jt koostöös korraldatud Coaching 2023 konverentsil PAUS. See reflektsioon on jätkunud konverentsi järgsetel nädalail.
Aitäh Tiina Tohverile, kes meenutas siinsamas LInkedIn-is Tamur Tohveri konverentsil läbi viidud töötuba ja tutvustas väljatöötatud meetodit Zero Zone. Ehk nullpraksis. Selles töötoas viis Tamur läbi mitu huvitavat praktikat (minu sõnastuses endasse vaatamise tehnikad) ja üks neist oli playback. Selle praktika jooksul meenutad mingit oma möödunud ajaperioodi, näiteks ühte möödunud hommikut, nii üksikasjalikult, kui suudad. See praktika käivitas minus alles hiljem, nagu ka caochingu protsessis tihtipeale juhtub, mitmeid varjul olnud kogemusi,
Neid, mida oli hea meenutada:
Tean Tamurit juba kooliajast – olime mõlemad aktiivsed näiteringides. Täiskasvanuna jälgisin mõningase heas mõttes kadedusega tema teed näitlejana, siis lavastajana ja teatrikooli juhina. Oleme koostööd teinud ka kumbki omas rollis olles – mina personalijuhina ja tema teatrikoolijuhi – lavastajana. Ragn-Sells AS aasta Tegijate tunnustamise sündmuse korraldamisel, mille tegime „Ragn-Sellsi Ringvaade“ saate vormis. See oli väga lõbus protsess ja kaasatud sai palju inimesi kogu ettevõttest, alates tippjuhtidest kuni sorteerijateni – see oli üks vägev ettevõtmine! Selliseid hetki oma elus meenutada on äärmisel toetav ka vaimse tervise kontekstis. „Täites oma tassi“ rõõmu ja positiivseid emotsioone tekitavate mälestustega.
Kui ka neid, millele tagasimõtlemine tekitas pigem ebamugavust, mingit arusaamatut süü- või häbitunnet.
Mina olin nii põhikooli, kui tol ajal keskkooli ajal ülehelivaljuses energiline tegelene, kelle oli vaja igale poole jõuda. Tean, et paljud õpetajad oleksid eelistanud et, minusugust kõrge õiguslustundega ja igal pool oma arvamust avaldavat tegelast pigem poleks olnud. Ühel korral kooliteatrite festivalilt ühes bussis teise linnaosa näiteringi noortega tagasi sõites, „oli vaja“ mul bussis ringi käia ja midagi jälle organiseerida. Mida täpselt, ei tea enam aga selgelt on meeles, et buss keeras ja kuna parasjagu seletasin midagi ühe noormehega ja kukkusin talle otse sülle. Selle peale pahandas bussis olnud teise näiteringi juht, valjuhäälselt häbistades, et “Milline sobimatu käitumine!” Bussilt naastes avaldasin oma lavastajale, et mind visatakse nüüd koolist välja – nii mind ähvardati. Õnneks seda muidugi ei juhtunud – sest tegelikult pahategu, kui sellist ju polnud – lihtsalt teismeliste valjuhäälne mitteaktsepteeritud toimetamine. Küllap oli ähvardus minu distsiplineerimiseks öeldud. Mõistan, et vahel on keeruline neid teismelisi ohjata. Ja huvitav nüüd, ühe pausi ajal aastakümneid hiljem, tõusis mälestus, mis tekitas ebamugavust, esile.
Süü- või häbitunne võib lüüa kõikuma enesekindluse ja eneses hoides mõjutada meie vaimset tervist pikaajaliselt ja pärssivalt.
Kuidas avastada süütunde korral oma vaimse tervise potentsiaal?
Tänapäevase positiivse psühholoogia lihtsaid tehnikaid kasutades, ütleksin võtmeoskuseid arendades:
-
Andestamine endale ja teistele.
-
Enesekaastunne.
-
Tänulikkus.
Olen tänulik neile inimestele, tänu kellele see väike süütundeussike endast märku andis. Küllap neid on teisigi ussikesi, mid atahaksin mitte märgata, mingitel hetkedel pead tõstmas – aga tean, et pole vaja neid peita, sest kogumis kasvavad nad suuremaks. Süütundeuss saab vabaks ja ei pea enam selles kohas endas kaevama. Lähen edasi – astun sammukese jälle endale lähemale.
Olen tänulik endale, et märkasin, mida see süütunne tahtis mulle meenutada. Seda, et me kõik oleme täpselt nii targad selles hetkes, milles asume.
Olen tänulik ka selle kogemuse eest, sest ükskõik kui raske või ikka veel piinlik (no ma ei tea miks küll!) see mingil hetkel tundub, on see tulnud, et minu sisemaailma paremat tundmist ja juhtimist õpetada. Mõni õppetund õpitakse ära aga alles väga pika viiteajaga 😊.
Olen tänulik, et olen selle konkreetse süütunde enda sees lahendanud.
Olen tänulik, et see õpetas mulle, et süütunde kaasas kandmine või mitte teadvustamine ei ole lahendus, see kerkib ikka ükskord üles.
On teada, et eestlane on maailmas üks enim oma tundeid alla suruv rahvus. Vaimse tervise seiskohalt ei tee see meile kindlasti head.
Kui palju Sina julged oma tundeid tunda ja läbi selle oma vaimse tervise potentsiaali avastada?
